LAMEKATUSED
Lamekatuse all mőeldakse katust, mille kalle on 5% ja väiksem. Täiesti horisontaalset, nn nullkaldega katust tegelikkuses ei esine - kőik konstruktsioonid painduvad alati veidi läbi ning katus on paratamatult veidi nőgus.
Lamekatus võib tarinduselt olla kahesugune: kas katuslagi (hoone ülemise korruse lagi ja katus moodustavad vaheruumita ühtse konstruktsiooni) või pööninguga katus (lae ja katuse vahele jääb õhuruum). Lamekatus ehitatakse tavaliselt katuslaena. Lamekatuse soojustus võib paikneda katusekatte (hüdroisolatsiooni) peal või all. Viimasel juhul on tegemist nn pööratud lamekatusega, mis võeti kasutusele paarkümmend aastat tagasi. Lamekatuse soojustus peab olema piisavalt tugev, et kanda katuse raskust ja taluda katusel kõndimist.
Soojustuseks kasutatakse kõvu mineraalvillaplaate, vahtplasti või kergkruusa, mille eeliseks on suurem kandevõime. Et tuul katust minema ei puhuks, ankurdatakse katusekate ja soojustus seenekujuliste plastankrutega alustarindi külge ning kleebitakse katusekate soojustuse külge. Soojustus ei tohi nö ujuma hakata, kui katus veega täitub. Ka peab soojustus kinnitatud olema, et tuul seda minema ei puhuks. Et soojustus ujuma ei hakkaks, pannakse selle peale ballastiks kas kruusakiht või betoonplaadid. Kõik nurgad ja ülespöörded tuleb teha hoolikalt, sest defektide parandamine on väga tülikas.
Tuulutuseta lamekatus ei ole töökindel ja laguneb kiiresti. Tuulutuse tegemine teeb lamekatuse ehitamise keerukaks ja kalliks. Kui katus on tuulutuseta, kondenseerub hoonest välja tungiv veeaur katusekatte alla, sest katuse rullmaterjalist kate on aurutihe. Selle tulemusena väheneb soojustusmaterjali soojapidavus. Kui niiskust on juba palju, imbub see läbi lae ning rikub maja siseviimistluse. Suvel palavaga aurustub niiskus nii intensiivselt, et surub katusekatte mullidena üles. Aurutihedalt ehitatud rullmaterjalist katus hävib nii paari-kolme aastaga. See on ka enamiku nõukogudeaegsete katuslagede kiire lagunemise põhjus.
Lagunemise vältimiseks peab katusekate olema altpoolt välisõhuga tuulutatav. Välisõhk peab vabalt katusekatte alt läbi pääsema. Sel juhul suundub liigne niiskus katusekatte alt välisõhku ega riku katust. Bituumenpapist katuse tuulutamiseks kasutatakse selle all asuvaid soojustusplaate, millesse on lõigatud sooned õhu läbipääsuks. Need sooned ühendatakse katuse äärtel tuulutuskanali ja -avadega. Lisaks võib paigutada katusesse tuulutuskuplid, mille kaudu veeaur katuse alt välja pääseb. Kui lamekatuse kalle on väga madal, on oht, et katusele tekivad ehitusvigade ning katuse kandeelementide läbipaindumise tõttu veeloigud. Talvel vesi loikudes külmub ja nii on osa katusest nö eritingimustes. Katuse kestvus väheneb ja võivad tekkida läbijooksud.
Vee ärajooksu parandamiseks tuleks katusele anda väike kalle. Kui katuse kalle on väiksem kui 2,5%, peaks kasutama tavalisest kvaliteetsemaid kattematerjale ning katusekate peaks olema kahekihiline. Kindlasti on vee ärajuhtimiseks vajalikud välised veeärastusavad ja vihmaveetorud või sisemised katusekaevud ning äravoolutorud. Sisemise äravoolu korral juhitakse vesi torude kaudu läbi hoone. Et katusematerjal päikese käes liigselt ei kuumeneks ,kaetakse see heleda värviga või ühtlase jämedateralise kruusa kihiga. Viimasel juhul on takistatud katusekatte hilisem remont. Seepärast võib kruusapuiste teha vaid laitmatult ehitatud ja heast materjalist katusele. Paljud tänapäevased materjalid on juba tehases kaetud (värvilise) ülepuistega. Lamekatust saab soovi korral viilkatuseks ümber ehitada. |
|
 |
|
