BETOONTARINDID
Betoonpõrand
Betoonpõranda alune pinnas kooritakse ja eemaldatakse ning seejärel täidetakse. Eramutes kasutatakse täitmiseks liiva või killustikku. Et ära hoida hilisem põranda vajumine tuleb täidet kihtide kaupa pinnasetambiga tihendama. Kihi paksus ei tohi ületada 100-150 mm.
Viimane kiht peab jääma võimalikult tasane. Ebatasane alus ei võimalda soojustusmaterjali korralikult paigaldada. Aluse ehitamiseks ei tohi kasutada külmunud täidet. Samuti ei ehitata põrandat külmunud alusele.
Aluse ja betoonikihi vahele tuleb laotada vähemalt 0,2 mm paksune ehituskile, et vältida pinnasest tuleva niiskuse tungimist betoonpõrandasse. Niiskus lagundab betooni.
Põrandaplaadi koos püsimiseks kasutatakse armatuurvõrku või teraskiudu. Tehases betooni hulka segatud teraskiud jaotuvad betooni paigaldamisel põrandaplaadis ühtlaselt vältides betoonplaadi laiali vajumist ning vähendades kuivamisel mahukahanemisest tingitud pragude teket. Eluruumides piisab 5 mm jämeduse traadi ja 150 mm suuruse võrgusilmaga armatuurvõrgust. Garaa˛is võiks kasutada 8 mm jämedust võrku.
Armatuurvõrgu liitekohtades peab olema ülekate vähemalt ühe võrgusilma ulatuses. Armatuurvõrk tuleb kindlasti tõsta alusest minimaalselt 25 mm kõrgusele, et võrk seoks ennast valatava betoonplaadiga. Selleks kasutatakse vastavaid laia tallaga plastikkandureid. Kandureid paigaldatakse keskmiselt 4 tk/m². Ilma kanduriteta ehk siis lihtsalt alusele laotatud armatuurvõrk on kasutu kuna ei seo betooni.
Põrandate soojustamiseks kasutatakse spetsiaalseid soojustusvillaplaate või vahtpolüstürooli. Soojustusvillaplaadid on kallimad, kuid parema heliisolatsiooniga.
Kasutades vahtpolüstürooli peab selle survetugevusklassiks olema märgitud vähemalt EPS 80, garaa˛is EPS 100. Minimaalne kihipaksus eluruumides on 50 mm, põrandakütte torustiku paigaldamisel vähemalt 75 mm. Võimalusel paigaldatakse vahtpolüstürool kahes kihis (näiteks 25+50mm) jälgides, et liitekohad ei kattu. Paksemal kihil on suurem isoleerimisvõime, mis annab hiljem omakorda kokkuhoidu küttelt.
Valamise järgselt toimuvad betoonplaadis erinevad mahumuutused. Seetõttu peab põrand betooni kuivamisel kindlasti olema seintest eraldatud. Kui põrandasse ei tule küttetorustikku, siis vahe seinaga peaks olema vähemalt 1cm. Kui paigaldatakse põrandaküttetorustik, siis peab põranda perimeetri isoleerimiseks kasutama vähemalt 25 mm vahtpolüstürooliribasid.
Põranda betoneerimisel peaks põrandasegu mark olema vähemalt B-25. Segukihi paksus peab eluruumides olema vähemalt 7 cm, garaa˛is minimaalselt 10 cm. Garaa˛is tasub kasutada ka tugevamat betooni, näiteks mark B-30.
Põrandakütte torustiku paigaldamisel peab torude peale jääma vähemalt 2,5 cm paksune segukiht. Samuti tuleb põrandaküttetorud enne põranda valamist kindlasti survestada. Vastasel korral hakkab hilisemal kütmisel torude paisumine põrandat lõhkuma. Vähem kui ühe kuu vanust betoonpõrandat ei tohi toruküttega kütta.
Põrandal ei tohi enne vajaliku tugevuse saavutamist lasta läbi külmuda. Külmumine põhjustab betoonikihtide hilisema eraldumise. Põranda tugevuse saavutamiseks on vaja vähemalt +8 °C temperatuuri ligikaudu 20 päeva. Niiskus kuivab jahedas ruumis põrandast välja mitmeid kuid. Niiskele põrandale ei tohi paigaldada põrandakatteid. Eriti niiskustundlikud on parketid ja PVC-katted. |
|
 |
|
